Legend Põlvast 1999

1999. a. Põlva Intsikurmus

Muusika - Olav Ehala
Lavastaja ja koreograaf - Maido Saar
Tekstid ja misanstseenid - Piia Bergstein
Kunstnik - Kristel Värv

Vanast "Pioneerist" leiti lugu, millele kirjutas Piia Bergstein tekstid juurde. Aluseks võeti rahvapärimuslik jutustus Põlva kirikust ja üldlevinud muistendid Põlvamaast. Romantikat lisas etendusele peategelaste Maarja ja noore ehitusmeistri armastuslugu, mis sulas üheks imekaunite meloodiatega. Kogu liikumine oli seatud Olav Ehala muusikale (nt. filmidest "Nukitsamees", "Karoliine hõbelõng"), milles kajastuvad eelkõige üldinimlikud tunded - armastus, õnn ja valu. Osales ligi 500 tantsijat.

See lugu juhtus siis, kui Põlvasse hakati ehitama kirikut. Kutsuti selleks kohale noor Ehitusmeister, kes otsustas kiriku ehitada eestlaste vanasse hiide, püha allika kõrvale.

Sealt need hädad alguse saidki!

Noor ehitusmeister armus külatüdruk Maarjasse, nii et pigem võis teda näha Maarjaga metsade vahel jalutamas kui ehitusplatsil käske jagamas. Kirikuseinad kerkisid visalt ja külarahvas hakkas nurisema. Kui siis lõpuks müürid valmis said, oli rahva rõõm suur. Hommikuks aga olid müürid kokku varisenud ja nii hakkaski see olema: päeval ehitatud müürid olid järgmiseks hommikuks maatasa. Rahvas oli nõutu. Nõutu oli ka Ehitusmeister. Lõpuks mindi targalt nõu küsima. Tark mõtles ja ütles, et kirikumüürid jäävad püsima alles siis, kui üks süüta tütarlaps põlvili asendis kirikuseina müüritakse. Külarahvas otsustas ohverdada Ehitusmeistri armastatu Maarja. Noore Ehitusmeistri süda ähvardas küll valust lõhkeda kui viimane müürikivi paika sai, ent rahvas juubeldas - müürid kandsid ja õige pea valmis terve kirik.

Vähemasti mäletatakse tänini õnnetut tütarlast, kelle huku läbi kirik üles ehitati ning sellest, et ta põlvili pandi, hakati seda kohta kutsuma PÕLVAKS.

See nimi on jäänud püsima tänaseni.